21. oktoobril, 2015.
aastal kinnitas Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja käskkirja nr
188, millega määrati Kolga aleviku Kolga metskond 15 kinnistule Eesti suurim
võimalik sigade aafrika katku tõrje käigus hukatud loomade matmispaik.
Nimetatud kinnistu
paikneb Lahemaa rahvuspargi piiril nii Eesti kui ka rahvusvaheliste turistide
poolt aktiivselt külastatava turismiobjekti Viru raba kõrval ehk Viru raba
parkla vastas üle Loksa maantee. Matmispaik on kavandatud ulatuslike
metsamassiivide alale kaitsealusesse metsa, mille naaberkinnistule jäävad
Lahemaa rahvuspargi Viru raba sihtkaitsevöönd ja Natura 2000 loodus- ja
linnualad ning mis üheskoos moodustavad olulise rohekoridori loomade rändeks.
Matmispaiga kinnistu on populaarne metsa kõrvalsaaduste kogumise ja aktiivse puhkuse
harrastamise kohana.
Kolga matmispaik on ainus
Harjumaal ja selle kavandatud maht on 5 000 tonni ehk ca 80 000 siga. Kuna kolme maakonda – Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa
ja Raplamaa – matmispaiku planeeritud ei ole, siis tuleb Kolgal kanda ka
matmispaiga rolli naabermaakondades surnud ja hukatud sigade jaoks.
Kuigi Veterinaar- ja
Toiduamet koostöös Keskkonnaametiga on tegelenud võimalike katkusigade matmispaikade
kaardistamisega juba 2014. aastast, ei ole avalikkust otsustusprotsessi
kaasatud. Piirkonna elanikud said matmspaiga kavandamisest teada alles pärast
otsuse vastuvõtmist ajakirjanduse vahendusel. Kolga piirkonna külad (Kolga
alevik, Vahastu, Mustametsa, Uuri, Hirvli, Pudisoo, Kahala ja Vanaküla külad)
on 18.11.2015 avaldanud vastuseisu matmispaiga rajamisele Kolga metskond 15
kinnistule oma pöördumises Veterinaar- ja Toiduametile ja taotlenud Kolga
matmispaiga väljaarvamist katkusigade võimalike matmispaikade nimestikust.
Käesolev blogi on loodud
eesmärgiga jagada Kolga matmispaigaga seotud olulist ja operatiivset infot nii
Kolga piirkonna külade elanikele kui ka üldsusele laiemalt.
Kodust kaugel eemal olles, hakkasin selle peale mõelnud, et mis see katkusigade matmine üldse loodusele ja ühiskonnale teeb? Esialgu ei suutnud seisukohta võtta, aga sügavama analüüsi tulemusena leian, et Veterinaar- ja Toiduamet ei adu oma otsuse ulatust ja vaevalt on selleks tehtud ka keskkonnamõjude hindamine, mis võiks antud eelnõule eelneda. Õnneks tuleb kõrval asuvast dokumentatsioonist välja, et Keskkonnaamet, mis kuulub Keskkonnaministeeriumi haldusalasse on vähemalt õigel teel.
VastaKustutaEsmapilgul jääb mulje, et Veterinaar- ja Toiduamet tegi kiirustatud otsuse, ega arutanud seda läbi Keskkonnaministeeriumiga ja nüüd ollakse põhimõtteliselt sellises olukorras, et VTA kinnitas nimekiraja, aga KA ei ole veel seisukohta võtnud.
Igaljuhul, iga sellise ulatusliku matmisala loomiseks peab läbi viima "Keskkonnamõjude hindamise," ja kui seda ei tehta, näen ma riigi poolset seaduse rikkumist. loodetavasti riik nii rumal ei ole ja asju juhib ikka Keskkonnaameti spetsialistid, kes on üldjuhul pädevad. Kes siis veel kursis pole, siis Keskkonnamõjude hindamist tuleb läbi viia igas olukorras, kus nähakse ohtu keskkonnale ja eriti veel Natura 2000 rohevõrgustikule. Keskkonnamõjude hindamisest saab lähemalt lugeda Keskkonnaministeeriumi kodulehelt (http://www.envir.ee/et/keskkonnamoju-hindamine) ja Riigiteatajast (https://www.riigiteataja.ee/akt/867983). Igal juhul peab kaasatud ka avalikkus ja sellega peab arvestama.
Esmapilgul jääb mulje, et Veterinaar- ja Toiduamet tegi kiirustatud otsuse, ega arutanud seda läbi Keskkonnaministeeriumiga ja nüüd ollakse põhimõtteliselt sellises olukorras, et VTA kinnitas, aga KA ei oska veel selle käskkirjaga suurt midagi tarka ettevõtta, sest nagu käskkirja pealkirigi ütleb, on tegu "Võimaliku matmiskohtadega." Ja kas RMK'l (Riigimetsa Majandamise Keskus) on ka selle juures mingi sõnaõigus?
Minu arvates, peaks ikka padu rumal olema, et lahemaa serva liivasesse pinda ulatusliku katkusigade matmispaiga teeks. Esiteks, uue augu kaevamine iseenesest on juba halb mõte, Tallinna, Kuusalu, Narva mnt ümbruses on vanu karjääre küll, ka sellised, mis asuvad inimasustusest 10km kaugusel, kus põhjaveerežiim on juba niikuinii rikutud js ilmetud karjääriaugud saavad uue (huumusliku) katte.
Aga jah, selleks, et keskkonnamõjude ja -ohtudest edasi rääkida, peab läbi viima "keskkonnamõjude hindamise."
Aga mina veel nii paaniliselt asja ei suhtuks. Eesti riik ja selle ametnikud ei ole päriselt päris rumalad kui lõplikke otsuseid teevad ikkagi oma ala spetsialistid ja siin jään lootvalt Keskkonnaameti poole vaadata. Aga igal juhul valvel peab ikka olema. Jumal seda teab, millist eestlaslikku paanikat see seakatk meie riigiametnikes põhjustada võib.
Kuldar Pärn